Kell 20:37
Hetkel istun metsas, relv jalgade vahel, rakmed paremal käel ning päevik näppude vahel.
 |
| Photos by Joonas Sisask |
Esmaspäevasel hommikujooksul sisendasin juba endale, et metsas saab olema huvitav ning seekord ei tee neid sama vigu, mis eelmine kord praktikas ilmnesid.
Loetlen järgmises postitustes üles need vead, mida võib iga matkasell või ajateenistuja panna endale hiljem kõrvade taha, et metsas paremini läbi lüüa.
Liikudes tagasi esmaspäeva. Enne metsa liikumist istusime tunni-kaks klassiruumis, kus saime veel rohkem tuttavaks erinevate miinidega. Klassis olid kõik väsinud eilsest päevast ja klassi ees olev tegevväealane lubas meil teha öödisko. Kuid, kas seda ka juhtub eks aeg näitab.
Seljakott käes, rakmed seljas ja relv käel. Me oleme valmis minema. Esimesel päeval metsas oli mitmeid kordi soojem kui seda oli 2 nädalat tagasi. Seljakotid ilusti rivis, telkmantel neil peal, saime edasi liikuda formatsiooni "klass".
Formatsioon "klass" on kolmveerand ruut kujuline formatsioon, kus õpetaja seisab kõigi keskel. Saime tuttavaks välioskustega, mis tulevad kindlasti meile tulevikus kasulikuks.
Õhtu saabudes võtsime labidad kätte, et kaevata endale valmis kaevikud. Võtsime pinnase pealt, et sellega hiljem kõik ära maskeerida. Kaeviku sügavus pidi algselt olema selline, et saaksime lamades laskeasendi sisse võtta.
Hiljem täiustasime seda juba nii, et võiksime kaevikus püsti seista. Nüüd annab alles füüsiline vorm tunda, sest kaeviku kaevamine võtab ikka korralikult võhmale. Kaeviku kaevamiseks kulus minul keskeltläbi 6 tundi, kuid sellele lisandub veel selle perfektseks tegemine. Usun, et sinna tuleb lisada umbes 2 tundi otsa. Seal 2 tunni sees peaks saama kaeviku nii hästi ära varjata, et liiva ega mitte midagi muud sealt välja ei paistaks, vaid tühi paljas sammal.
Selles metsas on meeldivalt mugav luua kaevikuid, sest pinnas on kergelt liivane. Kaevikus suitsetada või lihtsalt istuda saab tunduvalt soojemalt tunda, kui tavalisel maapinnal.
Teisipäeva öösel kella 4st-6ni istusin Oscari postil. Tähendab lamasin. Postide elu peamiseks eesmärgiks saab kaitse vaenlaste eest. Kõik, mis sealt tee pealt või metsast peaks mööduma, selle peab ka post kinni pidama. Peaks mainima, et taeva kõrgustelt langes mulle mõnusalt kargeid vihmapiisku. Nimetaksin seda vihmasadu tegelikkuses oavarrest vee tulemist.
Ärgata sellise ilmaga polnud ka justkui väga meeldiv. Magamiskott ja lebomatt (alusmatt) olid läbimärjad. Sipukad ja püksid ligunesid veest. Kas oli mugav? Mitte üldse ja parim osa oli see, et pidin kiirel üles ärkama ja uuesti postile suunduma. Kõik oli õhtu lõpuks mõnus, sest õnneks saime need märjad ja külmad magamiskotid visata sooja telki kuivama.
Teisipäeval saime tuttavaks miinide mahapanekuga erinevates formatsioonides. Õhtu saabudese hitasime enda kätega okastraataia ja siili (tõke).
Õhtu lõppes selliselt, et meid suunati lagendikule, mis kujules endast miinivälja. Tegelikkuses sa olidki miiniväljal, sest iga vale liigutus võis õhata õppegranaadi. See oli ääretult huvitav, hariv ning põnev.. Hetkel kell on juba 21:04, mis tähendab, et esimesed mehed istuvad juba postidel. Homme ootab meid ees gaasikamber ja A.-Kategooria lõhkamine. Kõlab ääretult intrigeerivalt ning kindlasti adrenaliini tekitavalt. Eks me näe, mis saab ja ootan pinevalt, mis saama hakkab. Head und ja suundun tagasi telkmantli alla, magamiskoti sisse, mis on endiselt eilsest ikka veel märg. Ilusat und.
No comments:
Post a Comment