100 maagilist päeva lõpuni

Selle lausega sooviksin alustada tänast blogi. Hommikul tehes silmad lahti ja kõrval voodist lausutakse, et 100 päeva lõpuni... Tekitas natuke ahastastust, et 2400 tundi pean veel siin asutuses viibima, kuid samas ka rõõmu. Ainult 100 päeva veel.

Läbi käidud on palju ja täna sooviksin kirjutada teile elust, mis siin toimunud on lühidalt ja lihtsalt.

28.09.15 saabusin ajateenistusse ja sain tuttavaks inimestega, kellega veedan järgmised 8 kuud.

30.09 Koolipäevad algasid ehk auditooriumis nokkimised ja üleval püsimised

01.10 Sain esimest korda enda relva kätte, mida järgmised 7 kuud hooldama pean ja hoidma nagu naist... Tähendab nagu oma suguelundeid, sest naised jäetakse ju ajateenistuses maha.. vähemalt nii väidetakse.

03.10 Tutvusime sellise terminiga nagu patjade ja tekkide kloppimine. Üle nädala ka madratsite tuulutamine. Jooksmine hakkas juba jalgadele, sest Murru vangla jalanõud on kohutava kvaliteediga

04.10 Pühapäev ei ole puhkamiseks, vaid distsipliini ja drillidega tegelmiseks.. Vähemalt Sõduribaaskuruses ajal. See sai päevaks kui saime esimest korda sõdurikodus käia ja 4h linnaloal, mis andis väga palju motivatsiooni, kuid kui kauaks...

11.10 "Päev, mis muutis kõik" Ajateenijad said tuttavaks sellise terminiga nagu voodiralli ja see ei ole mõnus ja igapäevaselt meeldiv tegevus... Kokku karistuseks pidime tegema 9400 kätekõverdust kogu rühmaga.

17.10 Päev, mil jalutasime looduses koos kuulipilduriga (+10kg) ja tankitõrje vihmaveerenniga (+15kg). Kõike seda tegime truupidest läbi roomamisega ja riiete määrimisega. Ega üks ei jää ilma teiseta ütleb vanasõna

18.10 Charlie kompanii võitis Kompaniide vahelise spordipäeva. Osalesin ise voodite tegemises ja hiljem võidu tõttu saime minna loa minna sõdurikottu. Seal mängisime piljardit, ostsime kohvi ja vaatasime filme. Kutsusime seda "uue elu parimaks päevaks".

20.10 Päev, mis tundus nagu iga teine laupäev... Magasime öösel väljas ja see oli kõige suurem šokk ajateenijatel kuni tänaseni. Tegevväelaste sõnul oli rühmas distsipliin ära kadunud.. Kas see ka nii oli ei saa me kunagi enam tagasi vaadata.

21.10 Luuletus Sitatriip tegi kuulsust interneti avarustes. Nimelt ajateenijad ei oska enda järelt koristada ja seetõttu saime luua mõne värsirea.

23.10 Aeg millal saime esimest korda minna jõusaali

24.10 Rännak 40kg rakmete, seljakottide ja kogu muu vahvate varustusega. Kogu pikkus 11.8 km.

10.11 Käisime kaevikuid ehitamas ja muidu väli klassitundides uut ja huvitavat kuulamas. Magasin märjas magamiskotis ja esimest korda sain tunda tõelist ebameeldivust.

12.11 Pisargaasiga puutusin esimest korda gaasikambri. Kas oli vaja? Ei, aga kogemus ikkagi tulevikuks.

28.11 Aeg millal võeti vetsudest ja pesuruumidest kätekuivatus ja vetsupaber ära kuna ajateenijad ei osanud sellega ümber käia. Võibolla puudus vajalik OT või oli lihtsalt vaja nalja teha? Seda ei tea ega pole kuulnud keegi.

24.01 Puhkused jäid vahele ja nüüd tagasi õppetöösse. Erialaks sai mul sidemees.

Palju on läbi käidud ja selle kokkuvõtva jutu saaks ilusamasti vorpida, kuid praegu soovisin üldpilti luua sellest elust siin maailmas. Kindlasti kaunistan selle jutu igasuguste detailidega, kuid hetkel jääb nii. Igasugustest asjadest oleme läbi tulnud ja kõike paremat on veel tulemas. Loodan, et jään ka ellu ja lähen reservi terve ja tugeva Eesti mehena, kes ajateenistuse sai läbitud

Ajateenistuse hüved

Aega olen teeninud juba kokku 3 kuud ja igal asjal omad hüved. Kindlasti võiks nimetada neid hüvesid riigi poolt antud tasuta söögi ja magamiskoha näol. Motivatsioon võib aega teenides väga lihtsalt kaotada. Selle tagasi leidmiseks on omad nipid, aga sellest järgmises postituses. Sooviksin rääkida rohkem eelmise nädala sündmustest.

Kuna üle-eelmine nädal (SBK - sõduri baaskursus) sai läbi, siis teenis iga ajateenija endale nädalase puhkuse. Sellest räägiksin võibolla tulevikus. Kuperjanovisse sain ma tänu Lux ekspressile ja WiseMile´ile, mis on üks väga vinge rakendus. Nimelt töötab see sarnaselt Uberile ja Taxifyle, kuid erinevuseks saab kauguste vahe. Kui autos on vaba koht, siis WiseMile'i abiga saad müüa kiirelt ja lihtsalt need kohad martidele maha.

Jõudes Kuperjanovisse avastasin, et mind oli määratud sidemehe erialale. Ise olin sellel hetkel veel väga õnnelik, kuid kurbusega pidin vaatama seda A4, kus olid märgitud teised samale erialale tulevad sõdurid. Mitte üks nimi ei tulnud mulle tuttav ette. Eks olegi põnevam seda kursust läbida täiesti tundmatutega.

Igaks juhuks mainin veel selle ära, et pärast sõduri baaskursuse läbimist saab iga sõdur endale ühe kindla eriala, mida ta hakkab tulevases teenistuses täitma.

Ametid on :
Pooljaoülem
Sidemees
Kuulipildur + tema abi
Tankitõrjur + tema abi
Raskekuulipildur
Täpsuslaskur
Laskur

Kõik sõdurid said avaldada enne ametisse asumist enda ideaal positsiooni, kuid kahjuks teada tuntud valem on see, et kõik oma kohale asuda ei saa. Tsiteerides kaasvõitlejat Müürseppa: "Mina sain läbi saatuse ja mingite aritmeetiliste kaudu oma erialaks kuulipilduri ameti, mis algul tundus küll nagu keegi oleks juba surmaotsusele su eest alla kirjutand aga , samas seda tegid juba su vanemad kui su sünnitunnistusele allkirja panid , ja teisel korral kui ma ise kaitseressursside uksest sisse läksin.."
Sealt suudaks minna veel sügavamale, et igal ühel oma saatus, aga sellest teistes postitustes.

Sidemehe ja teistest erialadest kirjutaksin eraldi posituse, sest kindel tüüp mehi läheb erinevatele ametitele.

Huvitavaks teemaks see nädal sai veel magalate ümberpaigutus ehk kolisime teiselt korruselt esimesele. Meeldivaks asjaks sai see, et prügikastid ja wc paberid said jälle koha, kus nad algselt pidid olema. Enam ei hakka me nii tihti kokku puutuma "korruse korrapidajaga" ega pea KSPd pea kohal kükke tegema. Kõik ilus tore justkui?

EI! Nimelt oleme suutnud kokku suruda ühte tuppa väga palju sõdureid, kellel igal ühel omad probleemid? Mis nimelt võib kõrval seisja küsida? Well... Kuidas ma nüüd selgitaksin seda kõige lihtsamalt.

Esimeseks asjaks saab kindlasti see, et magame pead jalad teineteisega koos. Öösel on olemas selline sõdur, kes norskab nagu vädras tehtaks saelaedu. Ma ei üleliialda sellega, sest seda on reaalselt kuulda korrusele välja. Tavaline õues viibimine tekitab keskeltläbi 10 dB mürataseme, kuid see mees suudab kindlalt toota 80dB, mis on võrdeline Boeing 737 kui ta stardib. Ma ei halvusta selles jutus kedagi, sest ta ise naerab ka enda norskamis helikõrguse peale ise, kuid see segab teiste sõdurite und ikka väga suuresti.

Teiseks üllatuseks sai üks väike musklis sõdurike, keda võiksin nimetada selle ajateenistuse jooksul kõige suuremaks üllatajaks. Uskusin, et prejudice (eelarvamus) inimeste vastu mul on välja juuritud, kuid see püsib inimeste sees erinevas vormis. Väikese kaasvõitleja jõud on piiritlematu. Esimene öö magama minnes taas-avastasin sellise asja nagu sonimise. Nimelt kell 03.15 öösel karjust sõdur: "PÜSTI!". Algul ehmatasin ja tõusin voodist korraga üles ja ega ma polnud ainuke. Mõtlesin, et harjub ära, kuid järgmistel päevadel hakkas see häälitsemine toimuma vene keeles.

Elu siin ajateenistuses on kaunis tore!

Lihtsalt idiootsus - "Ära üllatu mitte milleski, mida sa tegema pead!"

Elus on tulnud ette palju asju, mis pakuvad mulle meelehärmi ja kaitsevägi suudab seda järjest enam juurde toota. Nüüd on tõeliselt aeg käes, kus võin öelda, et see piir on ületatud. Räägiksin enda loo!

Nädal aega tagasi korjati meie pesemisruumidest ära prügikastid, sest sõdurid ei oskanud kasutada neid otstarbekalt. Elu ilus, sest oleme harjunud prügi viskama koridori keskel asuvatesse prügikastidesse kuna toas selline kast puudub. Nimetaksin neid pesuruumide prügikaste pigem mugavuseks, kui eluks vajalikke objekte.

Häirima hakkas üks teine probleem, mis ärritas teatud inimest. Kutsume seda inimest "korruse korrapidajaks", kellele sõdurite käitumine vastukarva hakkas. Selleks probleemiks sai sõdurite hooletu vetus käimine. Antud hetkel te võite naerda, nutta või karjuda sellest rõvedusest, aga probleem jääb tänase päevani endiselt alles. Sellega on pidanud iga sõdur kokku puutuma vähemalt korra ning mõni võib neid isegi unes näha - kakatriibud. Ma tõesti ei soovinud sellest eraldi postitust teha ja jätta pigem see suusõnaliseks jutuks, kuid see muutub juba halenaljakaks.

Ajateenistus õpetab sõdurile üht asja - "ÄRA ÜLLATU MITTE MILLESKI, MIDA SA TEGEMA PEAD!"
Selleks võib saada lehtede koristus, madalroomamine mudas, seebi riivimine kaussi ja hiljem sellega koridori pesemine või korruse peale tulek pärast õhtust aega kuna üks tundmatu reamees nimega Valdeko unustas enda trussikud vannituppa. Me oleme saanud tutvuda siin selliste jaburustega, et sellest peaksin looma eraldi postituse. Nüüd tagasi loo juurde.

Oleme pidanud kirjutama luuletusi kakatriibust ja lubanud, et enam nii ei juhtu, kuid probleem endiselt probleem säilib. Nädala selgroog sai murtud ja sellega ka vetsust kõik paberid. Selgitaksin nüüd täpsemalt... Kutsume seda isikut "korruse korrapidajaks", kes võttis meie käest kõik paberid vetsudest ja kätekuivatuspaberid ära. Pärast paberite ära korjamist ähvardati järgmine kord vetsudest prilllaudade kaotamist. Kas see vastab ka tõele, eks aeg näitab, sest sellel korrusel viibime veel täpselt 6 päeva veel.

Kui soovid vetsu minna, siis pead minema koos lahingpaarilisega, kes su vetsupoti hiljem üle kontrollib. Seal ei tohi asetseda ühtki Hankey jälge ega mitte midagi muud. Vetsupaberi ja kätekuivatuspaberi saame toimkonnast, kes mõõdab täpselt välja 100cm lõigu, mida saad vetsus kasutada. Kui hiljem tuleb välja, et vajad rohkem, siis lahingpaariline saab juurde küsida. Kätekuivatuseks on välja arvestatud samuti täpselt 2 paberit - ei rohkem ega vähem.

Loo moraal pole mitte midagi muud kui see, et sõdur peab olema valmis kõigeks. Ainuke lohutus kogu loo juures on see, et järgmine nädal samal ajal istun ma kodus, joon teed ja vaatan rahulikult üht head seriaali või filmi. Imeline, kuidas need kaks kuud ikkagist nii kiirelt ikkagist mõõdusid.

Haisvalt postile ja seal ellujäämine

Hügieen

Kõige olulisem essents, mis sõduril peab olema täidetud. Hügieeni all mõeldakse enese keha hooldust, kreemitamist ja pesemist. Küünte lõikus, habeme ajamine ja üldine veega "strateegiliste" kohtade pesu. "Strateegilisteks kohtadeks" loetakse: jalgu, riistvara, kaenlaalused ja pea. 

Metsas tehtav hügieen on eriliselt olulise tähtsusega. Kõige olulisemaks ja tähtsamaks kohaks saavad jalad, sest nende abil saad terve päeva jooksul liikuda ja need higistavad kõige rohkem. Hügieeni ajal saab maha võtta riided: rakmed, kiiver, kiivrialune müts, torusall ning automaadi saab asetada selleks hetkeks enda kõrvale. Kätte tuleks võtta veepudel, mille sisu võib olla sama külm kui seda on välitemperatuur. Selle soojendamiseks on paar trikki.

Instruktaasi saades õppisime pesema end 200ml veega. Nimelt tuleb vett eelsoojendada enne keha pesemist. Eelsoojendamine toimub suus ja väikeste sõõmude soojendamisel sülitad pihku. Pihus olev vesi suudab pesta olulised kohad kiirelt. Esmalt alustad ülevalt ja lõpuks jõuad alla ehk saad metsas püksid maha võtta.
Sõdurid võivad olla ka mugavad ja ainult kasutada beebilappi, mida tegin minagi. Kuigi eelpool mainitud varianti olen samuti kasutanud. 

Postil ellu jäämine

Järgmiseks asjaks, mida ajateenistuses kindlasti armastama hakkad on "postid". "Postid" on paigad, kus teatud ajavahedega valvab lahingpaar teatud maa-ala ja täidab seal ülema poolt antud ülesannet. Meie kohustuseks sai järgida teelõiku 2h ja kõik liikuvad objektid läbi küsitleda. Magama ei tohi postil jääda mitte mingil juhul, sest sul külmuksid jäsemed ära ja hiljem on neid raske taaselustada. 

Positsioonil olemine võib osutuda väga kergeks või just väga raskeks. Kõik oleneb ajast ja ilmast, mis kell postile lähed, sest vihmase ilmaga on maru halb positsioonil istuda. Lahingpaarile on eraldatud ka raadiosaatja, kus toimub sidevahetus "staabiga" ja teiste postide vahel. Lahingpaar "istub";lamab teineteisest teatud vahemaal ning istuvad vaikuses. Sõduri kohustus on kuulata enda ümbrust ning vaadelda ümbrust nii, et keegi sinu postilt läbi ei saaks ilma raadiosaatjat kandva sõduri nõusolekuta. Teine sõdur istub ja valvab kuul rauas relvaga kõhuli kuskil "kaugustes". Postil võid olla kell 3-4 vahel ehk kõige magusam aeg luurajatele, sest sellel hetkel on väljas kottpime ja nähtavus pea nullille lähedane.

Minul õnnestus istuda mitmel päeva nii kuivas kui ka märjas, kuid motivatsioon oli igaljuhul maas. Ligunenud ja külmetanud olen mitmeid kordi, kuid vihm on tõepoolest kõige suurem demotivaator, mis sõduril olla võib. Alla 5 minuti võib vihm sõduri ajada vihale, masendada või hoopiski miskit muud. Sellistel hetkedel sa hakkad alles mõistma, kui iseenesestmõistetavalt sa võtad sooja ja kuiva ilma. Elu võib mängida olukordi, kus sõdur hakkab alles mõistma, mida tähendab külm. Mitte karge, natuke külm, vaid selline külmus, mis tekitab külmakahjustusi nädalaiks. See läheb küll üle, kuid alles metsas olles mõistsin seda tõelist külmust.

Veetnud maas tunnike-kaks hakkad kuulma rohkem kui puude kohinat. Vihma sabinad ja puulehtede krabinatest tekib sul mõtteisse, et keegi kõnnib seljataga või hoopiski ees. Sellel hetkel tunned, et oled hulluks minemas, kuid mõningase minuti järel saabub posti vahetus ehk hääled kaovad kiirelt ning reaalsus saabub ajju. Tegelikult polnud kedagi, kuid aju suudab muuta segadusse ajavad hääled kõndimisele sarnaseks. Raskeks läheks alles, siis kui täpsuslaskuri ametile saaksin. Tuleks tähendada, et vahepeal võid mõista sõrmede tuimust. Põhjust muretsemiseks pole, sest see juhtub kõigil ja küll need sõrmed lõpuks ikka tööle hakkavad.


Postil olles tuleks meenutada, et kuul on kogu aeg rauas. Selleks on muidugi paukpadrun, mis inimesele otsest ohtu ei osuta, kuid siiski. Minu kaas kamraad, RMS Müürsepp, on hästi sõnastanud postil istumise ideoloogia.
Müürsepp:"Arvestage veel seda ,et kui meie postil teeme 1 lasu oma relvast siis on kõik mehed unepealt püsti ja relvadega kaevikus. Mis tähendaks ,et hommikul on väga palju küsimusi meie suunas tulemas"

Söömine

Katelok on saab ajateenistuses sinu parimaks sõbraks. Selles sa sööd hommikul, lõunal ja õhtul. Ilma selleta jääksid sõdurid nälga ning motivatsioon oleks kindlasti maas. Kateloki komplekti kuuluvad: kahvel, nuga, lusikas, joogitops, priimus, 2 anumat. Toit saabub kas NATO pakkide kujuna või sooja toiduna, mis saabub väeosast. 

Selles metslaagris saime süüa väeosast toodud toitu ehk kõik oli ilus, tore ja soe. Kõige olulisem asi kateloki puhul on hoida seda puhtana ja selle õigesti kasutamine.

Sõdureid on mitmesuguseid - hügieeni armastavad ja jällegi seda vihkavad sõdurid. Sõdur, kes ei soovi kätepesust kuuldagi, sest temal on ju käed puhtad. Mina isiklikult ei andnud kellelegi süüa enne, kui nägin ta puhtaid käsi. Antud laagris levis ka "pasanteeria" ehk iiveldus, kõhulahtisus, peavalu ja kõhuvalu. Lõppkokkuvõttes jäi alles 16 meest, kelle tervis pidas sellele kõigele vastu. Tuleb meelde tuletada, et meid oli 40. 

Puhtad käed ja hügieen on kõige alus ning katelokist süües peaks see puhas olema ja sellena ka püsima. Üks ajateenistuses ellujäämise viisiks saab katelokis ainult lusika kasutamine. Kuna ajateenija soovib ja peab saama söömisega valmis võimalikult kiirelt, siis oleks soovitav ainult kasutada lusikat. 

Kartulite söömine ei tekita eriti palju emotsiooni, kuid need tuleb ära süüa, et saada kõhtu vähemalt midagi. Maitseelamust võid täiustada mõne pisikese männiokka või oksaga. Otseloomulikult see ei sobi sinna toidu sisse, kuid lisab selle täiusliku ühe lisakihi, millest puudust tundsid. Kõige kohutavamaks asjaks saab hetk, kui piiritus läheb katelokis laiali ning pead sellest järgmised nädal aega sööma. Võin kinnitada, et see maitse on lihtsalt kohutav, kuid sõdur peab söönuks saama.

12.11 - Pisargaasi varjus nutmine ja selle eest varjumine

Kuna eelmine postitus jäi lühikeseks, siis täiendan seda järgmiste päevade kogemustega, mis eelnevalt puudusid.

11:40 

Gaasikambrist väljas. Tõepoolest sain pisargaasis püherduda pea 10 sekundit. Kõlab väga väikese sekundite arvuna, kuid minule oli see rohkem kui muidu. Silmad ja nina jooksid piiritult vett. Ma ei suutnud seda uskuda, sest pisaraid olen poetanud elus väga vähe. Sõdurite seas oli ka selliseid isiksusi, kes ei poetanud pisarat ning oleksid suutnud istuda seal vähemalt päeva. Isiklikult meeldis gaasikamber väga, sest sain kogeda midagi uut, mida pole eales kohanud.

Iga päevaga tunnistasin veel rohkem, et metsalaager on hoopiski teise tasemega, kui seda oli eelmine laager. 

Kaeviku kaevamise trikid ja nipid

1) Vali sobiv pinnas (soovitavalt puu all - õhukaitse)
2) Eemalda koorik maapinnalt ja aseta teistpidi kaeviku kõrvale (hiljem peidad liiva sellega)
3) Kaeviku otsadesse aseta puust tehtud pulgad enda pikkusega; laius umbes 80 cm
4) Kaeviku külgedele ehita vallid, mis varjaks piisavalt keha, kiivrit (piisavalt paks, et ei läbiks kuul)
5) Kaeviku ette ehita sujuv vall ning laskesektor (märgi kahe puust tehtud pulgaga)
6) ÄRA ehita laskesektorit liiga suurt (45 kraadi võiks see soovitavalt olla)
7) Laskesektori juures peab olema ka relvatugi 
8) Kata maapinna koorikuga ja samblaga vallid ja ehita mugav trepp, et saada kiirelt kaevikusse
9) Kõige lõbusam punkt - TÄIDA KAEVIK LIIVAGA (tunned end justkui nagu kilplane)
10) Alusta uuesti esimesest punktist


Terve selle tegevusel saab sulle parimaks sõbraks labidas. Selle labidaga saab ehitada valle, kaevata auke ja maapinnas hävitada. Labidaga saab ehitada metsas kuiv käimlaid (seda me ka reaalselt tegime). Ainuke, mis piirab sinu teostust on su mõtted ja vähene fantaasia.

Püsti laskeasendit saime hakata alles kaevama varastel õhtu tundidel. Väga suureks kasuks tuli enda ostetud pealamp või vinge rootsi lamp. Rootsi lamp on asi, mis peab istuma rakmete taskus, kuid reaalselt kasutad seda kord-kaks ja seda ka varustuse kontrollimise ajal.

Viimased kaeviku osad saime valmis alles kottpimedas, kus võisid ainult loota, et labida peale jäi liiva. Kaeviku süvendamine käis kiirelt, sest maapinnas oli moodustunud liivast, mis kiirendas kaevamise protsessi suuresti. Kaeviku kaevamise käigus sidusin pealambi juurikate külge, mis valgustasid minu kaeviku maapinna ala 3x3 meetrit.

Järgmistel päevadel saime viimistleda kaevikut ja muud, kuid see jäi kõik vihmaste päevade peale. Oli hetki, kus olid liivane, märg ja motivatsioon oli nulli lähedane, kuid lõpuks sai ikkagist kõik tehtud. Tagasi vaadates tekib kerge muie näole, sest tõepoolest oli see väljakutse suur, kuid pigem mentaalselt.

Magamiskoha ettevalmistamiseks on mitu head nippi. Esiteks vali koht, mis ei asu lohus, vaid pigem künkal. See aitab sul vältida vihma kogunemist ning ei pea hommikul vihmavees püherduma, vaid saad kuival maal magada. Teiseks tulevad suureks kasuks kuuseoksad, mis tekitavad õhu leboaluse ja maapinna vahele. 

Kell 22 valitseb laagris öörahu ehk valguse kui ka hääle distsipliin oli 0. See tähendab, et pealambid lülitatakse välja (ainult hädavajalikul korral punane valgus) ja sõdurid peavad omavahel kommunikeeruma sosistades.

Järgmises osas räägin juba hügieenist, söömisest ja "postidest". Peatse kuulmiseni!

10.11 - Kaevikute kaevamine uduvihmas

Kell 20:37 

Hetkel istun metsas, relv jalgade vahel, rakmed paremal käel ning päevik näppude vahel.

Photos by Joonas Sisask

Kuidas oskaksin kirjeldada neid kaht päeva, mis metsas veetnud olen? Ütleksin selgesõnaliselt, et me oleme kogenud piisavalt märgust, niiskust ning külmust.

Esmaspäevasel hommikujooksul sisendasin juba endale, et metsas saab olema huvitav ning seekord ei tee neid sama vigu, mis eelmine kord praktikas ilmnesid.

Loetlen järgmises postitustes üles need vead, mida võib iga matkasell või ajateenistuja panna endale hiljem kõrvade taha, et metsas paremini läbi lüüa.

Liikudes tagasi esmaspäeva. Enne metsa liikumist istusime tunni-kaks klassiruumis, kus saime veel rohkem tuttavaks erinevate miinidega. Klassis olid kõik väsinud eilsest päevast ja klassi ees olev tegevväealane lubas meil teha öödisko. Kuid, kas seda ka juhtub eks aeg näitab.

Seljakott käes, rakmed seljas ja relv käel. Me oleme valmis minema. Esimesel päeval metsas oli mitmeid kordi soojem kui seda oli 2 nädalat tagasi. Seljakotid ilusti rivis, telkmantel neil peal, saime edasi liikuda formatsiooni "klass".

Formatsioon "klass" on kolmveerand ruut kujuline formatsioon, kus õpetaja seisab kõigi keskel. Saime tuttavaks välioskustega, mis tulevad kindlasti meile tulevikus kasulikuks. 

Õhtu saabudes võtsime labidad kätte, et kaevata endale valmis kaevikud. Võtsime pinnase pealt, et sellega hiljem kõik ära maskeerida. Kaeviku sügavus pidi algselt olema selline, et saaksime lamades laskeasendi sisse võtta. 

Hiljem täiustasime seda juba nii, et võiksime kaevikus püsti seista. Nüüd annab alles füüsiline vorm tunda, sest kaeviku kaevamine võtab ikka korralikult võhmale. Kaeviku kaevamiseks kulus minul keskeltläbi 6 tundi, kuid sellele lisandub veel selle perfektseks tegemine. Usun, et sinna tuleb lisada umbes 2 tundi otsa. Seal 2 tunni sees peaks saama kaeviku nii hästi ära varjata, et liiva ega mitte midagi muud sealt välja ei paistaks, vaid tühi paljas sammal.

Selles metsas on meeldivalt mugav luua kaevikuid, sest pinnas on kergelt liivane. Kaevikus suitsetada või lihtsalt istuda saab tunduvalt soojemalt tunda, kui tavalisel maapinnal. 

Teisipäeva öösel kella 4st-6ni istusin Oscari postil. Tähendab lamasin. Postide elu peamiseks eesmärgiks saab kaitse vaenlaste eest. Kõik, mis sealt tee pealt või metsast peaks mööduma, selle peab ka post kinni pidama. Peaks mainima, et taeva kõrgustelt langes mulle mõnusalt kargeid vihmapiisku. Nimetaksin seda vihmasadu tegelikkuses oavarrest vee tulemist.

Ärgata sellise ilmaga polnud ka justkui väga meeldiv. Magamiskott ja lebomatt (alusmatt) olid läbimärjad. Sipukad ja püksid ligunesid veest. Kas oli mugav? Mitte üldse ja parim osa oli see, et pidin kiirel üles ärkama ja uuesti postile suunduma. Kõik oli õhtu lõpuks mõnus, sest õnneks saime need märjad ja külmad magamiskotid visata sooja telki kuivama.

Teisipäeval saime tuttavaks miinide mahapanekuga erinevates formatsioonides. Õhtu saabudese hitasime enda kätega okastraataia ja siili (tõke).

Õhtu lõppes selliselt, et meid suunati lagendikule, mis kujules endast miinivälja. Tegelikkuses sa olidki miiniväljal, sest iga vale liigutus võis õhata õppegranaadi. See oli ääretult huvitav, hariv ning põnev.. Hetkel kell on juba 21:04, mis tähendab, et esimesed mehed istuvad juba postidel. Homme ootab meid ees gaasikamber ja A.-Kategooria lõhkamine. Kõlab ääretult intrigeerivalt ning kindlasti adrenaliini tekitavalt. Eks me näe, mis saab ja ootan pinevalt, mis saama hakkab. Head und ja suundun tagasi telkmantli alla, magamiskoti sisse, mis on endiselt eilsest ikka veel märg. Ilusat und.

10.10 Oti sünnipäev või hoopiski rännak

Esimene rännak on viimaks nüüd selja taga. Täna saime rännatud 7 km kergetel rakmetel. Osadel olid jalad villis, kuid talusid selle kerge jalutuskäigu metsade vahel ikkagist ära.

Kõige huvitavamaks sai hoida automaadist kinni, samal ajal kui rakmed on seljas üle tee. Kõige problemaatilisemaks said püksid, sest Kaitsevägi on suutunud hankida enamusele sõduritele suurepärased püksivööd, mis ei hoia pükse mitte mingil viisil kinni. 

Maanteest üle joostes võis näha sellist pilti, kus pooled sõdurid hoiavad enda pükstest kinni, et need puhtalt füüsiliselt jalast ei kukuks. Nali naljaks, aga see on tõsi. Metsas olles saime näha kitse ning teisi toredaid olevusi, kes metsa ringi jooksid. 

Hiljem kasarmusse tulles ei tohi sõdur enne pesema minna kui relv on hooldatud. Must, haisev ja higine sõdur hooldab relva ära, siis rakmed ja pärast seda saab kiirelt joosta duši alla. 

Ajateenistuses puutud tihti kokku koristamisega. Koristad enda magala ära, siis korruse, peldikud või hoopiski väliterritooriumi. Naljatledes võib öelda, et oleme ühed odavad tööjõu olevused, kes saavad koristada kõike, mis silma häirib. Täna saime enda uueks koristusalaks väliterritooriumi. Vaadates kuupäeva ja kuud võime oletada, et väljas on lehti rohkem kui tosin.

Imeline aeg, millal koristada väliterritooriumi ja lükata need tänavad lehtedest lõpuks puhtaks.